''Isa Goriot'' põhjalik kokkuvõte

Honoré de Balzac

„Isa Goriot“

August 2009

Alguses kirjeldatakse pikalt üht pansioni (kostikorter)

Tegelased: (kõik elavad pansionis)

Proua Vauquer – pansionipidaja, paks, vana ja kole naine

Preili Michonneau – nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk

Härra Poiret – kulunud riietega, meie „suure sotsiaalse veski eesli“ moodi mees

Victorine Taillefer – näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas.

Proua Couture – Lesk, lapsendas Victorine’i

Eugene de Rastignac – lõunamaalase välimusega(valge nägu, mustad juuksed, sinised silmad), elegantne, tahab elus kõike proovida, üliõpilane

Vautrin – „Näe, kus on kange poiss!“, musklis, tundis kõike, sai hästi proua Vauqueriga läbi, Temaga ei julgenud keegi jamada, tegi nalja pidevalt.

Isa Goriot – patuoinas pansioni ühiskonnas, endine nuudlivabrikant, keda kiusati ja noriti. Pansioni tulles oli rikka välimusega, tal olid tugevad sääremarjad, neljakandiline nina, ümar nägu. Tal oli 2 tütart, keda ta väga palju armastas – Anastasie de Restaud ja Delphine de Nucingen.

Christophe – pansioni tööline

Sylvie – köögitüdruk

Kuna isa Goriot oli rikka välimusega, tahtis lesk Vauquer temaga abielluda, kuid mõistis peagi, et esmamulje on vale, Goriot muutus üha vaesemaks, inimesed pidasid temast aina vähem lugu.

Üks hommik käis Goriot juures ilus neiu, kes oli väga rikas. See oli ta tütar. Ka tema teine tütar käis tihti külas, kuid pansionärid arvasid, et neid naisi on mitu ja nad on ta armukesed, mitte tütred.

Mida aeg edasi, seda vaesemaks isa Goriot läks, ta muutus aina kõhnemaks ja koledamaks ja sellest tekkisid kuulujutud.

Ühel ööl nägi Rastignac isa Goriot’i voolimas kullatud hõbedast tehtud nõudest nuia ja pidas seda kahtlaseks.

Hommikul rääkis Rastignac oma ballist ja naistest ja isa Goriot rääkis ka sõna sekka.

Inimesed hakkasid teda naistemeheks pidama ja Vautrin arvas, et naistele maksmise pärast ta nii vaene ongi.

Couture ja Victorine käisid Victorine’i juures, kuid too oli nendega ikka veel ebaviisakas ja ei tunnistanud tütart

Majarahvas rääkis Goriot’ist alati taga, isegi kui too oli sealsamas kõrval.

Hommikul läks Rastignac krahvinna de Restaud juurde. Ta nägi isa Goriot’i lahkumas. Ta jäi sinna „kolmandaks rattaks“ ja päris krahvinnalt isa Goriot’i kohta, kuid too üritas teemat vältida, Rastignac lahkus, läks oma nõbu,vikontess de Beauseant juurde ja küsis, miks isa Goriot de Restaud juures käis. Ta sai teada, et too on isa Goriot’i tütar. Nõbu rääkis, et isa Goriot oli andnud kõik oma raha tütardele, kuid viimased olid temast võõrdunud, sellele aitasid kaasa tütarde abikaasad. Nõbu õpetas Rastignacile kõrgklassi käitumismaneere.

Ta läks tagasi pansioni ja rääkis juhtunust. Ta ütles : „Kes narrib isa Goriot’d, sellel on tänasest peale tegemist minuga! Ta on rohkem väärt, kui meie kõik!“

Rastignaci eesmärk oli pääseda kõrgemasse seltskonda, selleks küsis ta oma emalt ja õdedelt raha ja ütles, et vajab seda väga.

Rastignac uuris isa Goriot’i mineviku kohta: Isa Goriot alustas nuudlitöölisena, ostis siis peremeheõiguse, oli parim Pariisis, edukas, ta oli rumal, kuid heasüdamlik. Ta andis kõik oma tütardele. Peagi hakkas neil ja nende meestel häbi, et Goriot oli nuudlikaupmees ja Goriot lahkus töölt ja läks Vauqueri pansioni.

Rastignac sai positiivsed vastused oma raha küsimise asjus ja mõistis, et ta pere teeb tema heaks kõik. Ta otsustas raha võimalikult targalt ära kasutada.

Rastignac mõistis, et ta ei salli Vautrinit, kuna too teeb halvakõlalisi kommentaare ta plaani kohta. Nad läksid duelli pidama ja Vautrin rääkis Rastignacile tema tulevikust ja sellest, et edu saavutamine pole nii lilleline. „Ta ei ole ilusam kui köök, haiseb samuti ja peab käsi määrima, kui tahad hästi süüa, osake end ainult hästi puhtaks pesta: selles peitubki meie aja kogu moraal,“ ütles Vautrin kõrgklassi elu kohta.

Vautrin soovitab leida naise, kes ei aima isegi oma peatset rikkust ja viitab Victorine’le, kelle isa on rikas. Vautrin ütleb, et võib Victorine’i venna kõrvaldada, kuna too on isa lemmik.

Rastignac lõunastas proua de Beauseant juures ja saatis teda teatris,Rastignac tahtis, et ta nõbu tutvustaks teda proua de Nucingenile , siis ilmus sinna krahv D’Ajuda, kes tutvustas ise Rastignaci Nucingenile

Rastignac mainis Nucingenile isa Goriot’d. Nucingen rääkis, et see, et ta abikaasa soovis Goriot’i vältida, oli nende abielule suure põntsu pannud.

Delphine kutsus Rastignaci enda juurde lõunale ja teatrisse, saatis ta saja frangiga kasiinosse, ta tuli tagasi 7200-ga. Delphine rääkis, kuidas ta elu on tegelikult väga raske ja oli Rastignacile tänulik.

Rastignac rääkis isa Goriotile tema tütrest ja too oli kurb.

Rastignacile hakkas kõrgklassi elu meeldima, kuid Vautrin ütles, et selleks läheks tal palju rohkem raha vaja ja soovitas ikka veel Vicotrine’ga abielluda.

Ajapikku sattus Rastignac võlgadesse

Vautrin lubas, et kõrvaldab kõik, kes Rastignaci teele jäävad.

2 päeva hiljem räägib agent Gondureau Poiret’ile ja Michonneaule, et Vautrin on tagaotsitav kriminaal. Ta ütles: „Vaadake, tema ekstsellents on saavutanud nüüd täieliku selguse, et nn Vautrin, kes elutseb Vauqueri majas, on sunnitöölt pagenud vang toulonist, kus teda tuntakse Surma-narritaja nime all.“ Samuti ütles ta , et Vautrini tegelik nimi on Jacques Collin.

Surma-narritaja olevat teiste sunnitööliste usaldusisik, kes võtab nende raha ja paneb protsenti koguma. Surma-narritaja kuulub ühingusse „Kümme Tuhat“- varaste ühing, kes ei sega end asjadesse, mis pole 10000 franki väärt.

Jacques Collin on väga suurte tutvustega ja raskesti tabatav ( ja homoseksuaal :D)

Gondureau plaan: preili Michonneau paneb Vautrini joogi sisse üht vedelikku, mis tekitab apopleksilise rabanduse, siis laksab preili Vautrinile vastu õlga, et teada saada kas seal on kaks tähte.

Vautrin ütles Rastignacile, et Victorine’i venna mõrv on tellitud

Goriot ütles, et ta tütar kingib Rastignacile korteri ja palus, et ta saaks seal ülakorruse toas elada.

Rastignac vastas sellele: „Jah, mu hea isa Goriot, te teate väga hästi, et armastan teid.“ Samuti rääkis ta Goriot’ile, et too peab hoiatama Victorine’i venda.

Vautrin oli õhtulauas väga lõbus ja tegi jooke välja, kui ta nägi, et Rastignac oli purjus, sosistas ta talle kõrva, et teda ei saa takistada

Rastignac magas täis peaga Victorine’i õlal, Goriot viidi Victorine tuppa magama, Vautrin ja Vauquer läksid teatrisse. Enne seda „ennustas“ Vautrin Victorine’le, et too saab õige pea rikkaks ja abiellub. Victorine oli õnnelik

Vautrin oli pannud narkot Goriot’i ja Rastignaci veini sisse, Rastignac ärkas pool 12 hommikul, hommikusöögi ajal sai ta Delphine’lt kirja, kes oli pettunud, et Rastignac tema juurde ei tulnud.

Victorine’i isa teener tuli teatama, et ta vend sai mõõgaga pähe ja sureb kohe.

Samal ajal oli Michonneaul õnnestunud mürgitada Vautrin ja teha kindlaks, et tegemist on kurjategijaga.

Veidi hiljem Vautrin toibus, politsei sadas tuppa sisse, Vautrin arreteeriti, Ta sõimas kõiki ja ähvardas Michonneau lasta mõrvata.

Poiret käskis Michonneaul lahkuda ja Bianchon ähvardas Vauqueri pansionile halva kuulsuse tuua, kui too Michonneaud välja ei viska, sest teised pansioni elanikud ei sallinud nuhki ja kuna Poiret kaitses Michonneaud, ei sallitud ka teda.

Vauquer sai kirja, et Coutuer ja Victorine lähevad tolle isa juurde elama, samal ajal tuli Goriot ja viis Rastignaci tolle uude korterisse, olles ise ääretult õnnelik, et ta nii palju aega oma tütrega saab olla. Delphine, Goriot ja Rastignac olid kõik väga õnnelikud

Vauquer oli väga kurb, et tema pansion üsna tühjaks jäi, Rastignac ütles, et küllap uued inimesed tulevad

Rastignac sai kutse Delphinega koos

 de Beauseant korraldatud ballile minna ja rääkis sellest ka Delphinele

Delphine tuli Vauqueri majja isaga rääkima, ütles, et ta mees tegeleb Delphine äriasjadega ja on investeerinud ka Delphine varanduse, mille lubab kunagi tagasi maksta, niikaua ei tohtinud Delphine aga raha kulutada, muidu ähvardaks neid pankrot. Goriot aga ei uskunud Delphine meest ja pidas teda petiseks ja käskis tuua välja dokumendid asjade kohta. Ta ei lubanud seda mõtet, et tema tütar jääks vaeseks.Delphine tunnistas üles, et teadis, et mees on petis, kuid ei tahtnud seda varem öelda, et mitte isa kurvastada.

Gorioti teine tütar de Restaud tuli ka sinna. Ta oli meeleheitel ja rääkis, et oli müünud nii enda kui ka oma mehe perekonnajuveelid ära, et Maxime (armukese) võlad maksta ja ta mees sai teada ja käskis Anastasiel müüa oma varandus, kui mees seda vaid paluma peaks.

Anastasie ütles, et tal on vaja veel 12 000 franki, et maksta ära Maxime võlg, muidu läheb too vangi, kuid Goriot vastas: „Mul ei ole raha, Nasie. Mitte midagi enam! Mitte midagi!“

Delphine ja Anastasie läksid tülli, delphine süüdistas Anastasied, et too hoolib isast ainult siis, kui raha vaja, Goriot tahtis, et nad lõpetaks, sest tal oli väga valus seda jälgida, ta süüdistas ennast kõiges.

Rastignac, kes peitis ennast kõrvaltoas, võttis Vautrinilt saadud veksli, kirjutas sinna suurema summa peale, ja andis Goriot’le. Anastasie sai väga vihaseks, et Delphine varjas Rastignaci kõrvaltoas, kui Anastasie oma saladustest rääkis ja lahkus.

Goriot minestas, kuid toibus kohe, Delphine oli vihane, et ta õde lahkus, kuid Anastasie tuli tagasi ja palus andeks isalt ning küsis isa allkirja vekslile. Rastignac taipas kohe, et Nasie tuli tagasi vaid allkirja pärast ja ütles seda vaikselt Delphine’le

Isa läks magama, Rastignac saatis delphine koju ja läks tagasi. Arstiteaduse üliõpilane Bianchon jälgis Gorioti ja ütles, et tal on pöördumatu seroosne apopleksia ja et Goriot sureb varsti. Samuti ütles ta, et see on põhjustatud mingist raskest sündmusest, mida Rastignac talle ka kohe kinnitas.

Rastignac:“Vähemalt Delphine armastab oma isa.“

Rastignac läsk Delphinega teatrisse, kuid ei rääkinud talle isa olukorrast. Delphine süüdistas isa tema ja õe abieludes, et isa ei näinud ette, et need mehed on halvad. Samuti rääkis Delphine, et soovib väga kuulujuttude pärast homsele Beauseant ballile minna.

Hommikul läks Rastignac uuesti Goriot’i vaatama, kuid tolle olukord oli veel halvenenud. Bianchon ütles, et Goriot oli hommikul oma asjad võtnud ja maha müünud ja Anastasie oli isa vaatamas käinud

Rastignac küsis, miks Goriot oli väljas käinud ja tuli välja, et Goriot müüs oma viimase hõbeda ja vähendas oma eluaegset pajukit rohkem kui poole võrra, et Anastasie saaks oma ballikleidi eest maksta.

Delphine saatis Rastignacile kirja, et öelda talle, et õhtul on ball ja kui Rastignac kohale ei ilmu, ei andesta ta talle seda. Rastignac saatis vastuse, kus selgitas isa halba olukorda

Arst kinnitas, et Goriot sureb peagi. Rastignac eeldas, et kurb uudis tühistab ballile mineku, kuid Delphine ei tahtnud sellest kuuldagi, ja kibeles ballile. Kuna Rastignac armastas delphinet liiga palju, otsis ta oma peas asjaolusid, mis õigustaks Delphine tegu.

Rastignaci nõbu de Beauseant pidi peale balli lahkuma Normandiasse ja jättis Rastignaciga hüvasti ja kinkis talle oma lemmikkindad

Rastignac läks tagasi pansioni, sai hommikul teada, et Goriot ei ela kaht päevagi ära, Bianchon pidi linna minema ja jagas Rastignacile juhiseid, mida kindlatel hetkedel teha, samuti ütles ta, Et Goriot oli terve öö oma tütardest soninud ja see ajas ta nutma.

Goriot palus, et Christophe ta tütred kutsuks. Kuigi ta teadis, et sureb varsti, rääkis ta ikkagi, et läheb Odessasse tärklist tegema ja saab rikkaks ja annab raha tütardele

Christophe rääkis,et pr de Restaud oli öelnud, et ta on abikaasaga väga tähtsad jutud arutada ja ta tuleb kohe kui saab ja Delphine oli hoopis välja läinud, seega kumbki tütardest ei tule.

Goriot kuulis selelst ja oli väga kurb ja hakkas kahetsema, et kõik oma raha tütardele oli andnud, sest kui ta oleks rikas, oleks ta tütred temasse paremini suhtunud, ta rääkis, kuidas temast algul lugu peeti, kuid mida rohkem ta raha andis ja mida rohkem ta oma tütreid armastas, seda halvemini suhtuti temasse.

Rastignac oli väga kurb ja läks ise de Restaud juurde, härra de restaud ütles, et tal on goriot’ist täiesti ükskõik ja ta naine ei tule kuhugi enne, kui ta on täitnud oma kohustuse oma mehe ees. Anastasie nuttis ja oli suures shokis ja ütles et kui ta isa teaks, mida ta läbi elab, annaks ta talle andeks.

Rastignac läks delphine juurde, kes oli külmetunud ja ootas arsti, Rastignac veenis teda, läks pansioni ja lootis et Delphine tuleb järgi.

Vauquer küsis Rastignacilt surilinade eest raha ja ütles, et pansion on kogu ta elu.

Goriot oli valust ja kõigest juba väga sassis ja arvas, et Bianchon ja Rastignac on ta tütred ta silitas nende päid ja ütles: „Ah mu inglid!“. Need olid ta viimased sõnad, isa Goriot oli täiesti meelemärkuseta.

Kohe peale seda tuli Anastasie de Restaud, kes nuttis tohutult ja ütles, et maailmas pole enam ühtegi asja, mis ta õnnetumaks teeks. Ta ütles, et ta mees lahkus, jättes talle võlad, ta lapsed vihakvad teda ning ta oli tekitanud nii palju valu ainsale inimesele, kes teda nii tohutult armastas. Ta jäi oma isa kõrvale ja Rastignac läks alla sööma. Siis karjus Anastasie ülalt: „Mu isa on surnud!“

Peale seda jätkasid pansionärid söömist, mis shokeeris Bianchoni ja Rastignaci. Nad hakkasid organiseerima matusteks vajalikku, Rastignac küsis Gorioti väimeestelt raha matusteks, kuid nood ei saatnud isegi mitte vastust.

Bianchon leidis odavalt oma hospidalist vaestekirstu, Rastignac püüdis leida Gorioti tütreid, kuid asjatult.

Rastignac nägi Vauqueri käes Gorioti tütarde juustega kullast medaljoni ja sai  maruvihaseks, et Vauquer tahtis rahaks teha ainsat asja, mis Goriotile ta tütreid meenutas.

Jumalateenistusel olid vaid Rastignac, Christophe, 70 frangi eesti palgatud 2 preestrit, kooripoiss ja kirikuteener. Kirst asetati peale seda surnuvankrile, nende järel tulid de Restaud ja Nucingeni tõllad,mis olid tühjad. Kell kuus lasti isa Gorioti laip hauda, mille ümber seisid ta tütarde teenijad, kes kadusid koos vaimulikega niipea, kui öeli öeldud lühike palve, mida võlgneti vanakesele üliõpilase raha eest, peale matust vaatas Rastignac Pariisi tulesid ja ütles: „Ja nüüd alaku võitlus!“